Otsustasin veidi nikerdada. Kätte sattus selline raamat: Christi Kütt "Pihuloomad". Kõige põnevam osa sellest on mu meelest arhailine tikand, mida saab kasutada ka kõikjal mujal kui pihuloomade peal. Minul valmis esimesena kass (ülla-ülla!).







Selline näeb välja.



Pea külmetas samuti - vaja oli mütsi. Leidsin rahvusliku mustri Liivia Kivilo väiksest brošüürist "Mütsid", aga harutasin mustriosa varsti üles, kuna algajana nelja värviga mustrit kududa on päris keeruline ning see ei kukkunud välja nii, nagu ma tahtsin. Leidsin teise rahvusliku mustri, oma isikliku lemmiku - kaheksakanna. See sobis mütsile nii pikuti kui ka laiuti. Lõige on tegelikult meeste mütsi järgi tehtud ja kui ma oleks lõpuosa kahandanud nii, nagu mustrileht ette nägi, oleks see hirmus suur tulnud. Tegelikult on ka praegu suurevõitu, aga istub hästi. Pildi püüdmiseks tõmbasin mütsi mehele pähe :)

Ma unistan töötoast.
Töötoast, kus oleks paar õmblusmasinat, virn erinevaid kangaid, hunnikute viisi lõnga ja heiet, igasuguseid vardaid ja nõelu, tikkimisvärke, mustri- ja käsiraamatuid ja kõike-kõike muud vajalikku.
Lisaks soovin, et mul oleks piisavalt kannatust ja aega selline kätega tehtav kunst selgeks õppida ja seda siis harrastada...

*ma olen absoluutselt vaimustuses Kihnu mustritest*

Ajendatuna presidendiproua võitlusest Kalevi kommide vastu, olen juurelnud selle üle ja avastanud nii mõnegi toidu, mis ei maitse enam nii nagu varem. Avastanud olen neid muidugi varemgi, aga tähelepanu pööranud mitte.
Hetkel on mul nimekirjas vähe asju:

Emma kohupiimakreem (kahvatum, läilam, rohkem nagu kakaopudingu kui kohupiima maitsega)
Saiakate (Rakvere Lihatööstuse toode) (värvuselt kahvatum, vähem teravam, rasva maitsega)
vorstitooted (ma pole veel leidnud ühtegi keeduvorsti näiteks, mis viiks keele alla, kunagi oli selleks näiteks "Kevadine", mis oli mmm, kui hea... Nüüd? ...)
Kalevi kamatahvel
Kalevi batoonikesed (ma nii väga teisi komme ei mäletagi, siis oli kõige enam saada lutsukaid. Või ei ostetud meil lihtsalt eriti šokolaadikomme.)
kohukesed (tõsi muidugi, et siis polnud valik nii suur, aga nii harva, kui ma ka ostan kohukesi, siis valin Karumsi -- see maitseb samamoodi kui vanasti. Toetan Läti majandust, ka nendel on kehvad ajad :D).

See on NII TÕSI!!!

Nahhui tõmmata seesugusest maailmast. Rahu otsima.

Suundun ka vaikselt NO POO poole. Olen kasutanud nüüd kolm korda juba alternatiivset "šampooni". Esialgu keetsin vana šampoonipudelitäie pesupähklite lahust ja proovisin seda. Selle kasutamine osutus sama keeruliseks, kui oli kirjeldatud. Ilmselt tuleb kõvasti loputada ja kontsentratsiooni vähendada. Samas on see vedelik väga hea dušigeelina või vedelseebina. Pesu võib ka pesta, aga ma tavaliselt kasutan selleks pähkleid endid, mitte ei keeda enne lahust.

Seejärel proovisin vana hea soodaga, mis on lihtsalt imeline vahend. Tassitäie vee peale supilusikatäis soodat. Muidugi on selle tarvitamine tiba vaevanõudvam kui lihtsalt šampooni pähekallamine. Kuna sooda ei vahuta, siis peab vaatama, et see tassitäis saaks ühtlaselt juustesse jaotatud (kusjuures kõvasti lihtsam tegevus kui pesupähklilahuse juustesse määrimine). Aeganõudvam see pole, sest ka šampooniga peab peanahka masseerima ja jälgima, et juuksed saaks pärast kõik kaetud. Vahuga on see vaid lihtsam.

Pärast loputamist kasutasin õunaäädika ja vee segust tehtud palsamit. Taas supilusikatäis äädikat tassi kohta. Lisasin parema lõhna nimel ka kolm tilka rohelise tee eeterlikku õli 250 ml peale. Pealekandmisel on tunda äädika lõhna. Nagu palsamit ikka, tuleb ka seda natuke peas hoida. Mõned allikad ütlevad, et polegi vaja välja loputada, mõned inimesed aga teevad seda. Ma olen ka loputanud. Peab siiski ette ära mainima, et kuivadele ja mõningal määral veel niisketele juustele ei jää mitte mingisugust äädika hõngu. Kui lisada veel eeterlikku õli, siis on seda tunda hoopis.

Juuksed jäävad jube pehmed ja on kergestikammitavad.

Mul oli see probleem, et ei saanud dermatiidi pärast šampooni ilma järgmise päeva hullu peasügeluseta kasutada. Isegi öko- ja ravišampoonide kasutamine ei aidanud -- ikka oli järgmisel päeval hirmus tahtmine endal skalp maha kraapida. Nüüd seda probleemi pole. Ja nahahaigus on peanahalt hakanud ka taanduma, mis on lausa imekspandav!

Olen täiesti veendunud, et jään selle juurde. Vähem igasugust jampsi pähe, vähem plastpudeleid (äädikapudel on küll plast, aga ühest pudelist jätkub väga kauaks), vähem reostamist ja vähem rahakulu.

Braavo!

Panin eile toiduvalmistamisel kogusega mööda, nii et kokku tuli kolm, mitte neli portsjonit. Seega tuli mul täna lõunal poodi minna, et omale midagi hamba alla hankida. Olin vahetult enne seda sirvinud ja lugenud mitut blogi inimestest, kes proovivad vältida plastikut ja tooteid, mis seda sisaldavad. Et ma seda enne poodi minekut lugesin, oli ilmselt viga. Või ka mitte...

Enne kauplusesse sisenemist mõtlesin, et proovin, kui lihtne on leida lõunasööki, mis poleks plastikusse pakendatud. Jalutasin riiulite vahel ja vahtisin kõiksuguste plastikümbristega tooteid -- kile, karbid, kotikesed... Tundus, et mu lõuna jääbki koosnema banaanidest, mille toidukorvi (plastikust!!) olin pannud. Olin võtnud kapist juba plastikkarbis salati, kui märkasin lõpuks purgitoitude riiulit. Salat läks riiulisse tagasi ning korvi rändas seljanka. Purki saan ma vähemalt uuesti kasutada. Leib kõrvale hammustamiseks jäi ostmata, kuna see on ju kilesse pakendatud.

Tundub, et tavalisest poest plastikuvaba kaupa otsides võib küll nälga jääda...

Oma sõitu alustasime pärast tööpäeva lõppu väga innukalt. Kuskile suunduda on alati innustav ja põnev. Seiklused ootamas. Olime kalkuleerinud, et 24tunniga jõuame kohale, ja mõtlesime, et järgmise päeva õhtuks oleme kuskil Budapesti lähistel ning saame kohe põhku pugeda, et hommikul värskena pärast sõitu tuuritama hakata.

Olime aga oma arvestusest jätnud välja tõsiasja, et meil oli seljataga juba tööpäev ning et ärkvelolekutunde oleks 24 tundi järjest sõites tulnud kokku üle 34. Kahtlesime, kas see ennast ära tasub, seega veetsime esimese öö ühes Leedu bensukas, umbes 30 km Poola piirist.

Magasime vist kokku 4 tundi, haarasime sealt topsiku kohvi (maitsekoledus!!!) ja sõitsime Poola poole edasi. Oli laupäev, varahommik, teed olid mõnusalt tühjad. Avo luges kaarti, vähemalt tegi näo, et luges, sest pigem vist kirus, et see ajab teda närvi. Seetõttu leidsime end äkitse Varssavi poole suunduvast autodevoorust, kust polnud kuidagi pääsu. Tee viis otse kesklinna, kus toimusid mingid teetööd ja liiklus näis kui Indias. Kulgesin lihtsalt teadmata suunas kuni leidus parkimiskoht, kuhu sai kõrvale tõmmata, et kaarti lugeda. Vahetasime kohad ja hakkasime otsima teed, et sest (sel hetkel hullumeelsena tunduvast) linnast välja saada. Kulus 2 tundi, kuni saime õige otsa peale.

Rõõmsad ja rahulikud, sõitsime edasi, Poola sai üllatavalt kiiresti läbi. Ilmselt kuna oli nädalavahetus ja teetöid ei tehtud. Ummikuid polnud ja peale Varssavi-intsidendi ei juhtunud midagi põnevat. Poola litsid oli tee ääres, vanemad naised (ilmselt kuna enam litsi mõõtu välja ei andnud) müütasid marju ja muid saadusi. Poolakad ise on hullumeelsed liiklejad. Eesti liikluskultuur on kultuurne nende kõrval. Maanteedel, kus on lubatud 110 km/h, sõidetakse mööda kui sittuvast kassist, külades (mida seal on üksteise järel iga natukese maa tagant) ei võtnud keegi kiirust maha, kuigi kiiruskaameraid oli seal väga palju. Isegi rekkad panid samamoodi edasi (arvatavasti oleks olnud liigne vaev vajutada püsikiirushoidja nuppu).

Slovakkia. Eestis käisime pangas, mõtlesime, et vahetame natuke raha nende raha vastu. Ise netist ei uurinud ja pangast küsisime, mis raha seal on. "Slovakkia kroon," vastati. Aga seda ei pidavat nad meil vahetama, seega tegime osa rahast eurodeks -- et sellega ei peaks probleeme tekkima. Slovakkia piiril läksin, eurod näppus, raha vahetama. "Slovakisch kronen, finish!" oli vastuseks. Tegin end lolliks - nad olid mõni aeg tagasi läinud eurodele üle.

Slovakkia oli viimase peal. Mäed, mäed ja veelkord mäed. Vaated olid vaimustavad. Kütust hakkas mäkketõusudega mühinal kuluma. Ka Slovakkias suutsime ära eksida -- sedakorda minu kaardieksimuse pärast, sest Avo kategooriliselt keeldus kõrvalistmele istumast, sest kaart ajas teda ikka veel närvi. Mitu korda panime mööda ja leidsime, et sõidame (taaskord!) Bukaresti poole (sellest järeldasime, et ilmselt tuleb järgmisel aastal sinna reisida). Tunnike keerutamist ja saime taas järje peale.

Olime peaaegu Ungarisse jõudmas, kui mägede vahel oli ummik. Autod seisid rivis. Kaugemalt oli kosta sireene ja arvatavasti oli eemal toimunud mingi õnnetus. Pani mõtlema, et kui me poleks tiirutanud, kas me siis oleks õnnetusele lähemal olnud... Või õnnetusse sattunud... Kell oli 23 meie aja järgi ja otsustasime ööseks sinna tee äärde jääda (Slovakkias oli mägedes palju selliseid puhkeplatse, kuhu sai autoga seisma jääda). Ummik kestis veel tund aega, kuid meie olime end juba unele sättinud ning magasime öö seal.

Hommikul kella 9 ajal jõudsime Budapesti. Sõitsime enda teadmata otse kesklinna ja parkisime auto ära. Meie õnneks oli pühapäeviti parkimine tasuta, kuigi see poleks ka eriti maksma läinud - Budapestis on parkimine odavam kui Tallinnas.

Avastasime, et parkisime populaarse turismiatraktsiooni kõrvale. Suurlinn. Melu. Kaunis arhitektuur.

Klõpsutasime küll mitmeid ehitisi ja vaateid, kuid mitte palju. Tegelikult ikka väga väge, sest linn oli küll ilus, kuid ei paelunud nii palju, ja ilmselt oleks varsti unustanud, mis hoone ja miks me seda pildistasime.

Doonau pole muuseas eriti sinine, pigem mudakarva. Kuid Budapest on kaunis.

Õhtupoolikul võtsime suuna linnast välja ja tundsime tugevat vajadust pesta. Õhusoojus ületas 30 kraadi ja seljataga oli 2 päeva autos. Jõudsime Egeri lähedale, meie järgmise päeva sihtpunkti, kuid sisse ei sõitnud. Otsisime bensukaid, kus oleks olnud võimalik pesta, kuid Ungari maakohtades sellist tee ääres ei leidnud (Poolas on taolisi päris palju). Sõitsime juba täiesti suvaliselt teed mööda, mida polnud isegi Eurooopa teede atlases, kui märkasime Ungaris paljuesinevaid termaalvete kuurordit. Kuurordi kõrval olid kohalikele mõeldud termaalvete basseinid. Üritasime küsida, et kus riideid vahetada ja muud, kuid inglise keelt seal keegi ei kõnelnud, seega ostsime pimesi piletid -- 50.- per kärss, mis on imeodav, sest isegi Kalevi ujulas ei saa nii odavalt sisse.
Käisime seal väliduši alt läbi ning vedelesime 34kraadises mõnusas vees... Elu oli ilus.

Öö veetsime lähedalasuvas pankrottiläinud tankas, ümberringi vaikus ja rahu.

Järgmise päeva sihtkoht oli Eger. Kaunis väikelinn Kesk-Ungaris. Kuna Budapestis ei saanud ühtegi antiigipoodi külastada, sest pühapäeviti olid enamus kohti suletud, siis kasutasime seda võimalust Egeris. Armas poeke oli - ilus sisehoov mitmete väikeste sopikestega. Ostsime sirbi.

Egeris käisime ka turul. Uskumatult odavad puu- ja juurviljad on seal. Tegelikult on seal enamus asju odavamad kui meil, kuid need kohe eriti. Maitsesime Ungari õunpaprikat, mis viis keele alla ja pani suu põlema. Võtsin neilt seemneid ja kuivatasin ära -- järgmisel aastal
proovin kasvatada ning sisse teha.

Egeris veetsime pool päeva. Lõuna paiku võtsime suuna edasi Szilvasvaradi poole, kust pidi saama Bükki rahvusparki, meie reisi kõige oodatumasse paika, kuna oleme pigem looduse- kui linnamelufännid. Szilvasvarad oli huvitav koht, kohalikud on kavalad -- ses mõttes huvitav. Terves asulas polnud ühtki kohta, kus oleks saanud tasuta parkida, kuigi tegemist olid väiksemat sorti aleviga, võib-olla isegi külaga.
Ostsime pileti rahvusparki ning alustasime sealset ringkäiku. See oli tõesti vaatamist väärt.
















Väike kosk Bämbi ema














Kalakasvatus Paras mäkketõus

Szilvasvaradis käisime keskaegsete piinamisriistade muuseumis ka. Väljaspool Budapesti on päris keeruline leida kedagi, kes mõistaks inglise keelt. Ka sildid ja eksponaadid ning tutvustav tekst on seal ungari keeles. Ungarlased aga on ise väga abivalmid ja kahes muuseumis, kus me käisime, anti mõlemas meile ingliskeelne kokkuvõte, mida miski tähendab ja mis on. Piinamisriistade muuseumis oli muuseas ka voorusevöö, mis nägi üsna õõvastav välja.

Õhtupoolikul hakkasime lääne poole tagasi sõitma. Järgmisel päeval oli kavas külastada Salgotarjani, väikelinna Ungari-Slovakkia piiri peal, ning käia kaevandusmuuseumis. Öö veetsime paar kilomeetrit Slovakkia piirist eemal.

Salgotarjan linnana pole eriti turistidele suunatud ning seal oli keeruline isegi tänavanimesid leida.
Kaevandusmuuseum oli põnev. Uskumatu, millistes oludes pidid inimesed töötama (ja töötavad ka tänapäeval mõnedes piirkondades)!

Salgotarjanis sattusime turismiinfopunktis (käisme küsimas, kas neil linnas on antiigipoodi) kokku ühe noormehega, kes juhtumisi oskas ladusalt inglise keelt. Lõpuks küsis ta, kust me tuleme. Vastuse peale päris: "Is Estonia the country where you say cheers 'terviSEKS'?"

See oli koomiline. Mõelda, mille järgi inimesed meid teada võivad...

Pärastlõunal hakkasime Eesti poole tagasi sõitma. Tegime väikse kõrvalpõike Slovakkia külateele, juhindudes mingist sildist, mis tõotas ilusat vaadet. Vaade oli tõesti ilus, aga me vist sattusime mitte selle vaate peale, mis sildil oli mõeldud, vaid kuskile mujale. Ühel hetkel lihtsalt sildid kadusid ära -- sellepärast.

Rühkisime tund aega mäkke ning ees avanes ilus maastik.

Slovakkia võlus üldse oma loodusega -- siiamaani kummitab, et järgmisel aastal peaks sinna minema ja mäe otsa ronima.

Öö veetsime ka Slovakkias. Leidsime täiesti juhuslikult jubekauni koha kõrge mäeseina ääres, allpool voolamas kitsas ja madal mägioja.














See oli esimene kord, kus me reisi ajal oma grilli lahti pakkisime. Läksime teisele poole oja, panime grilli püsti, korkisime veini lahti ja mõnulesime. Kuna viimasest pesust oli jälle paar päeva möödas, siis mängisime tõelisi looduslapsi. Õhtu varjus ronisime jääkülma ojja, varjusime võpsiku taha ning suplesime alasti. Hea värskendav tunne oli. Hommikul märkisime selle koha kaardil ära, mõeldes, et kui Slovakkiasse tuleme, siis lähme sinna tagasi ja ronime mäe otsa.

Sõit kulges tõrgeteta. Poolas olid teetööd täies hoos -- 2 tundi istusime põhimõtteliselt paigal. Päike lõõskas aknast sisse, õhku polnud kuskilt saada. Päeva lõpuks tundus, nagu polekski eriti kuskile jõudnud. Tee venis, igal pool olid rekkad, rekkad, rekkad. Öö veetsimegi umbes 100 km Leedu piirist eemal bensujaamas.

Leedu ja Läti möödusid kähku. Autosid jäi põhja poole jõudes aina vähemaks ja külad taandusid tee äärest kaugemale. Leedu tundus kõikidest riikidest kusjuures kõige mannetum olevat.

Plaan oli ka Riiast läbi hüpata ja natuke linna vaadata, aga kuna pisitasa tibutas ja väsimus kippus ka peale tulema, rääkimata suurest pesemisvajadusest, siis otsustasime mööda sõita ning koju suunduda. Õhtul hiljem lugesime uudistest, et pärastlõunal oli Riiat tabanud ootamatu paduvihm ja linnas uputas. Jälle hea õnn.

See reis on kuidagi väga eredalt meelde jäänud. Võib-olla sellepärast, et alles paar nädalat tagasi see oli, aga võib-olla kuna need kohad ja inimesed olid nii eredad. Mine tea. Küsige paari kuu pärast uuesti, kas nii veel arvan.

Tegin eile kaks sammu rohelisemaks saamisele lähemale. Üks samm oli tegelikult mehe algatus.

Esiteks läksin esimest korda kauplusesse nii, et olin omale kaasa võtnud väikesed kilekotid, kuhu juurviljad panna (suured riidekotid on nagunii kaasas). Ladusin oma erinevat karva kotid kartulit ja porgandit täis ja suundusin kassa poole. Mõtlesin ise, et ei tea, kas äkki müüja ütleb midagi, et kust ma need kilekotid sain ja miks mul on teistsugused. Aga ei öelnudki. Kena. Hea tunne oli. Kodus pistsin need kilekotid jälle sahtlisse -- teinekord hea võtta. Kui poodi minnes muidugi maha ei unusta.

Teise ettepaneku tegi mees. Ütles äkki: "Enam majapidamispaberit ei osta!"
Vaatasin talle küsivalt otsa. Olin ise ka sellele mõelnud ja tean, et see on mõttetu raiskamine - nii keskkonna kui ka rahalises mõttes. Majapidamispaberit asendavad ideaalselt korduvkasutatavad lapid ja käterätid.
"Kuivatasin täna töö juures käsi paberisse ja viskasin nutsaka prügikasti. Siis mõtlesin, et täitsa jabur - pühin korra ja lennutan kohe prügikasti..."

Nõustusin temaga ja edaspidi majapidamispaberit ei osta.

Mees otsustas aga pärast seda natuke piire kombata.

"Vetsupaberit ka edaspidi ei osta, kasutame vanu ajalehti tagumiku pühkimiseks."

Siinkohal ma kangestusin ja kriiskasin: "MIDA??"

Tema irvitas. Ütles, et tegi nalja ainult. Ma olin natuke sapsis -- mis mõttes... Vetsupaberit ei osta??? Seletasin siis, et mõnes kohas jookseb siiski piir. Ilmselgelt on vetsupaber üks neist mugavusasju, millest ma ei sooviks loobuda.

Mäletan küll nõukogude aega, kui kasutati tõesti sageli ajalehepaberit. Maal olles, kui häda metsas peale tuli, sai ka puulehtede ja rohutuustidega asi ära aetud. Nüüd siiski eriti ei tahaks nii. Rahustuseks võin mõelda, et me vetsupaber koosneb ainult ümbertöödeldud paberist ning kollane, roosa, lilleline ega muu selline see pole, seega pole kasutatud keskkonda ja mu tagumikku kahjustavaid mürgiseid värvaineid (ka mitte lõhnaaineid). Hea seegi.

Nägin laupäeval täiesti juhuslikult poole pealt ühte doksarja ETVst -- "Emake Maa". Seal jooksid vahepeal vaheldumisi kaadrid kaunist loodusest, tossavatest tehasekorstendest, metsaraidest, kalapüügist ja prügimägedest. Taustal ärev muusika. Jutt oli inimeste hävitamisvõimest. Tohutust tarbimisest, mis jätab varsti Maast alles tühjakspigistatud sidruni.

Lausa mõnitamisena tundus G. W. Bushi kõne seal, kus ta rääkis, et inimkond võtab suuna kosmoseavarustesse. Utoopilised ideed, kuidas Kuu peal hakatakse kasvatama Maa aina lisanduvatele ahnetele suudele toitu...

Sest meie maa on ära kurnatud ja maailmamered tühjenevad määratu kiirusega (viimane on üsna päevakajaline teema, isegi juunikuu GEOs oli sellekohane artikkel).

Loodussaadetes näeme kauneid koralle ja sinist ookeani ja värvilisi kalu - kõik tundub nii kaunis ning idülliline. Samas hulbib maailmameredes hektareid prügisaari, mille tõttu sureb kümneid tuhandeid kalu ja linde...

Olen peale blogis oleva ökoloogilise jalajälje kalkulaatori teinud hiljem veel teisi sarnaseid teste. Tulemused varieeruvad. Kõige suurem "Maa-kogus", mis minusuguse tarbija peale kulub, on tulnud 5. Seejärel veel 3 ja 2. Seega see, mis blogis üleval on, on neist kõige optimistlikum. Milline neist on aga õige?

Peab tunnistama, et ilmselt kõige suurem patt on see, et ma elan maal, kuid töötan ikkagi linnas. Kalkuleerisin, et me sõidame päevas umbes 80 km. Mis teeks kuus 22 tööpäeva peale 1760 km. Aastas oleks see 21 120 km. OMETI on meie 8kuuse auto läbisõit juba 23 000 km! Paneb imestama -- kas meie vaba aja autosõit küündib tõepoolest ligi 14 000 kilomeetrini???

Arvutasin, et nädala jooksul veedame autos 6,6 h. See teeb kuus üle ühe ööpäeva. Aastas 13 päeva. Ja sedagi ainult arvestades tööle ja tagasi sõitmist. Peaaegu POOL KUUD aastast ma istun autos!

*Ma natuke toibun neist arvudest...*

Mõelda, kui palju me kulutame naftat, kui palju tekitame heitmeid sellise edasi-tagasi pendeldamisega. Tööga teenitud raha eest maksan elektri eest, mille tootmine saastab omakorda keskkonda; maksan autokütuse eest ja liisingut, et järgmisel kuul saaks jälle edasi-tagasi sõita; tasun poes toidu eest, mis enamasti on pakendatud plastikusse ja kilesse, mis saastab keskkonda... Kui ma oleks keskmine inimene, siis ka puhastusvahendeid, mis on selge mürk... Ja nii edasi, ja nii edasi...

Sellistel hetkedel tuleb tohutu süütunne. Mida ma teen? Kes on andnud mulle sellise õiguse tarbida, tarbida, tarbida? Rohkem kui planeet välja kannatab?

Ma tunnen tülgastust enda vastu, kui istun hommikul autosse, et tööle vurada. Tülgastust, et ostan poest kilekotti pakendatud leiba (miks meil müüakse lahtist saia vaid spetspoodides ja Rimis poole kallima hinnaga?). Kui palju rämpsu ma tassin omale poest koju tavalise söögiostmisega!!! Ma tunnen süümekaid, kui duši alla lähen, üritades vett kokku hoida, kuid tundes end halvasti, et kasutan selleks puhast joogivett, mitte paaki kogutud vihma... See nimekiri on lõputu.

Ilmselt ma kogen praegu seda maailmavalu, mis on kogunenud viimase aastaga ja võimendunud tänu dokfilmidele, artiklitele ning Epp Petrone raamatule "Roheliseks kasvamine".

Olen aasta otsa üritanud ka ise "roheliseks kasvada", aga ikka veel vajab nii palju parandamist. VÄGA palju vajab parandamist. Kunagi, ma loodan paari-kolme aasta pärast ma suudan teatud ideaalile lähemal olla (ilmselt siiski mitte täiuslik), nii et saaksin natukenegi kergema südamega õhtul voodisse heita.

Kui veider, et kui kunagi oled arvanud, et see tee, mida oled valinud, on õige, aga siis mingi aeg sel teel olles taipad, et tegelikult peaks hoopis mõnda teist teed käima.

Samas võib-olla on jalge all olev tee lihtsalt vahe-etapp, mis peabki lõpuks hargnema, et valida siis järgmine. Sest mõistmine tuleb ju pikkamisi.

Meid ümbritsevad inimesed muudavad meid, keskkond muudab meid, me ise muudame iseennast. Mina tunnen, et olen hetkel tohutus muutumistelaines. Ma ise muutun tohutu kiirusega ja oleks nagu pidevas liikumises - mõtted ja vaated nagu saaksid selgema vormi.

Ainult ma ei mõista, miks alles nüüd... Miks mitte siis, kui ma oma haridusteed valisin? Võib olla ma oleks siis teinud teise valiku...

Ilmselt ongi asjadel ja sündmustel järjekord, mis tõukab tasapisi õigele poole. Mulle ei meeldi ebaloomulikke asju uskuda. Sellepärast ma kirjutan äratundmise kõikide mõjutegurite, iseenda valikute ja mõtlemis- ning analüüsivõime arvele.

Bioneeris oli huvitav artikkel ja ma hakkasin selle üle järele mõtlema, kas ma suudaks seda teostada.

Elage nii, et teie prügi ei viida kuu aega minema ning analüüsige, mida te tavaliselt ära viskate.

See meil nii ongi. Iseasi, mida siinkohal mõeldud on - kas ühte tavalist prügikastitäit või majapidamise juurde kuuluvat prügikasti, mis meil on 80 l ja mida tühjendataksegi kord kuus. Selle saame täis. Biojäätmed lähevad kompostihunnikusse, paberipraht pliidi alla, taara taarapunkti, purgid-pudelid, mida taarapunktis vastu ei võeta, taaskasutusse. Seega prügikasti lähevad peamiselt sellised pakendid, mida põletada ei saa (või noh, need põlevad küll, jah, aga tahmavad lõõre ja saastavad keskkonda).

Piirake vee tarbimist kümnele liitrile päevas. Uskumatu, aga veekogus, mis arenenud riikides raisatakse WC-s ühe nupulevajutusega, on arengumaa vaese jaoks sageli ühe päeva veevaru. Kas te saate 10 liitri veega söödud, joodud, pestud ja puhtad riided ka selga?

Mõtlesin ka selle peale. Kui ma teeks eksperimendi, mis kestaks 6 päeva, siis vb saaks isegi hakkama. Vetsus üritaks siis väga õrnalt nupule vajutada. Aga pesumasin võtab mul umbes 40 l pesukorra kohta - täis masin siis ja lühem programm. Tõsi, käsitsi saaks ka, aga ma ei kujuta ette (ega vist ei kujutagi enne, kui pole proovinud), et ma 10 liitriga suudaks ära pesta voodipesu, oma riided, mehe riided ja mehe tööriided...

Elage mõnda aega ilma elektrita. See tähendab ka loobumist telefonist, televiisorist, raadiost, pesumasinast, elektripliidist, föönist, arvutist ja tolmuimejast.

Ilma telefonita saaks, televiisorita, raadiota, pesumasinata ka. Elektripliiti mul pole, fööni samuti mitte. Tolmuimejata olen ka olnud. Aga arvuti on paraku mul töövahend ja sellest ma tööpäevadel loobuda ei saa. Muul ajal küll, jah.

Ärge kasutage motoriseeritud transporti. Kui te peate kuskile kohale jõudma, siis minge sinna jala või sõitke jalgrattaga.

Linnas elades kasutasin jalgratast (kuni see ära varastati) ja ühistransporti, kuid maal elades on väga raske mõistliku aja- ja rahakuluga ilma autota tööle ja tagasi saada.

Ostke vaid põhitoiduaineid ja vältige nn „mugavustoitu“. Kui teil kodus on toitu varuks, siis ärge seda eksperimendi jooksul kasutage. Oletagem, et teil on päevas kulutada 1 dollar (umbes 10 krooni).

Seda ma võin täna toidupoes katsetada. Üldiselt me tõesti ostame toitu mõistlikult ega kuluta asjatult n-ö rämpsu peale. Ma ei tea, kas 10 krooni päevas on meie ühiskonnas teostatav, sest elukallidus on kõrgem. Kaks inimest ja kolm toidukorda mõlemale...

Saage nädal aega hakkama vaid kahe komplekti riietega.

Esimene asi, mis on teostatav.

Kulutage kuu aega nii vähe kui võimalik. Pidage kulude üle ranget arvestust.Teine asi, mis on teostatav.

Ilmselt ma see kuu nii peangi tegema, kuna eelmisel kuul polnud eriti tööd ja sellele vastavalt ka raha.

Leidke endale ise meelelahutus. Ärge kulutage ettevõtmise peale eraldi raha ega elektrit.

Kolmas teostatav asi. See on väga lihtne lausa.

Kui te tahate sõpradega suhelda, siis minge helistamise asemel kohale.

Helistamises olen nagunii vilets.



Nüüd lisan siia oma ökoloogilise jalajälje.




1, 11 maakera, kui kõik elaksid nagu mina, on palju...

Kõige suurem osa jalajäljest tuleb transpordist, kuna sõidame iga päev maha umbes 80 km. Auto on küll suhteliselt ökonoomne - saaks olla ökonoomsem ka, kui oleks rohekem raha, et selline liisida. Võrreldes meie eelmise autoga võtab see siiski poole võrra vähem kütust 100 km kohta.

Kindlasti annab tunda ka fakt, et meie toidust kaduvväike osa tuleb kodusest majapidamisest. Ilmselt see muutub mingi aja pärast. Juba sel aastal on nii mõnedki asjad maha pandud (isegi purki tehtud ;)) ja plaanis on järgmisel kevadel natuke laiendada ka. Maad on vähe suureks põllumajanduseks, aga piisavalt, et üht koma teist sisse teha ja keldrisse panna. Samuti ei ole me seni veel kasutanud mahetooteid. Seda on ka plaanis teha, aga mitte makarone ega muud kaugel maal toodetud - hind jääb ülemäära kalliks -, aga eesti mahetalunikelt just.

Kodu osa on ilmselt seetõttu nii suur, et meie kandis pole ehitatud tsentraalset vee- ja kanalisatsioonivõrku. Ometi purgimisjaamad ka tegelevad reoveega, aga ilmselt läheb sellele kuluv transport ka jalajälje suurenemise alla. Ma ei tea, kas kaugküte annab suurema jalajälje kui puiduküte, aga just viimasega me kütame.

Huvitaval kombel on kaupade ja teenuste osa üsna suur, kuigi saadame taaskasutusse paljud asjad ning kulud on ka madalad.

Huvitav teadmine. Paremuse poole annab veel sammuda :)

Meil tekkis üsnagi lambist mõned kuud tagasi huvitav hobi. Nimelt vanu ja antiikseid asju koguda. Ja neid kasutada. Asi sai alguse ühest lauast.

Otsisime siit ja sealt, et köögis laud välja vahetada, ega leidnud suurt midagi. Sattusime siis osta.ee lehele ja sealt see lumelaviin alguse saigi. Siis me seda muidugi veel ei teadnud. Meil oli ju vaid lauda vaja! Ja see saigi hangitud, korda tehtud ja paika pandud. Ilutseb nüüd köögis.

Pärast seda sai iga päev kaemas käidud, mis uut ja kena jälle pakkuda on... Aruvallas ringi jalutatud mõned nädalavahetused. Kogunes seda, teist ja kolmandat... Toole peamiselt. Seejärel ilmus tuppa kirst, siis teine... Korraga oli magamistoas kapp! Hämming kui suur!

Mingil hetkel tekkis esikusse teine kapp ja nüüd seisab kolmas veel garaažis. Pööning on täis kordategemist ootavaid toole ja laudu ning muid vähemaid jubinaid. Elutoas sai taimelava ära istutatud ja ruumi tehtud - nautisin seda pool tundi, kuni tassisime garaažist kummuti sinna, et auto õues karmi tuule ja päikse käes ei peaks olema.

Viimane lisandus perekonda on üks väiksem kirstuke, mis sai ostetud ajendatuna ideest, et õlut on hea jahe kirstus hoida. See pisike sobib baarileti taha nagu valatult. Ajutiselt pidime jätma selle siiski esikusse ukse kõrvale, sest baariletitagune on juba suurema kirstu poolt hõivatud...

Sel hetkel nentisime, et kui asju juba ukse kõrvale paigutama peab hakkama, on neid ilmselt juba palju :D Kuid lohutasime end siiski, et kuni end tuppa päris pressima ei pea, pole hullu midagi.

Ahjaa!!! Ja kellad. Ma mäletan päevselgelt, kuidas käisime laual järel ja sattusime ühe väga põneva inimese juurde, kellel on praktiliselt kõik kohad talus igasugu kraami täis. Temal oli vapustav kogu kellasid. Ja A. veel ütles, et, jah... kellasid ikka ei hakkaks ostma, need löövad pimm-pomm - äratavad surnudki üles. Ja iseäranis ei osta veel mitut kella... Pakkuge, mitu kella meil on nüüd? Seinakella nagu vanasti... Viis! Viis kella, mida saaks üles keerata ja lööma panna!

Kusjuures - kui oli veel kaks kella, siis mõlemad olid lööma ka pandud. Ma vist ei saanud kolm ööd normaalselt magada. Nüüd paar tükki lihtsalt tiksub (valjult kusjuures, eriti kui öö on), löömisfunktsioon pole üles keeratud.

Siinkohal muidugi ei saa mainimata jätta ka kolme kohviveskit (tundub, et kolm on tõesti kohtu seadus, sest peagu igat asja on meil kolm kodus). Ega kahte samovari... (Hmm, peaks kolmanda ka hankima...)

Vat selline harrastus teemast sureb-see-kel-on-surres-kõige-rohkem-asju.

Finantskriis on ses suhtes hea, et hinnad on langenud poole võrra ja ostjaid pole nii palju, mistõttu saab soovitu suurema tõenäosusega kätte. Pealegi on see teatud mõttes ka investeering, sest 100 aastat vastu pidanud asi peab veel teist sama palju vastu, kui see korda teha ja seda hästi hoida. Hind seejuures tõuseb. Pealgi, krooni devalveerimise hirmus ongi kasulikum oma nuts ära kulutada, mitte seda sukasäärde koguda.

Olge siis edasi rahulikud ja rõõmustage päikse üle akna taga.

Erakonnaline kuuluvus

Tegin hoolimata külmusest valimiste ja poliitika vastu ühe testi ja tulemus osutus üsnagi üllatavaks. Paistab, et ma peaks Savisaarega käed lööma :D

Nojah, nali naljaks. Valimistele ma siiski ei lähe. Aga huvitav oli teada saada, et mu arvamused langevad kokku erakonnaga, keda ma üldse ei oleks pakkunud. Muidugi arvestades mu teadmatust poliitikast on asi kindlasti selles, et ma pole nende vaadetega ka sugugi tuttav.
Jälle targem mingi kraadi võrra. Lahe.

YOU HAVE REACHED AT THE END OF ALL INTERNET.

THIS IS WHERE THE FULL-STOP LIES.